Tartu intensiivravi osakond alustas tööd 50 aastat tagasi

Tartu Ülikooli Kliinikumi 1. intensiivravi osakond tähistas 2. novembril 2026 50 aasta möödumist töö alustamisest. Osakonna algusaastate piiratud aparatuurist on jõutud ravini, kus saab toetada ja ajutiselt asendada elutähtsate organite tööd, teatas kliinikum.

Osakonna eelkäija, tollase nimega reanimatsiooniosakond, avati Maarjamõisa haigla vastvalminud F-korpuses 2. novembril 1976. Uus haiglakorpus võimaldas koondada eri profiiliga raskes ja üliraskes seisundis patsiendid ühte osakonda ning tagada neile ööpäevaringse ravi. Osakond alustas 15 voodikohaga ja esimene patsient võeti vastu 5. novembril. Töötajate nappuse tõttu sai alguses tagada vaid ühe ööpäevaringse õeposti.

Osakonna juhi dr Marek Eerme sõnul nappis algusaastatel nii aparatuuri kui ka personali. Kasutuses olid kuuekohaline kardiomonitori süsteem, üks hingamisaparaat ja kolm defibrillaatorit. 1978. aastal moodustasid arstiteaduskonna tudengid ligi poole osakonna 46 töötajast; nad töötasid seal sanitaride ja õdedena. Kliinikumi andmetel töötab osakonnas praegu 72 inimest ning meeskonnaga on liitunud füsioterapeudid.

Ravivõimaluste hulka on lisandunud kehavälise vereringe aparaat ehk EKMO ja pidev neeruasendusravi. Eerme sõnul on paranenud ka hingamisaparaadid, jälgimissüsteemid ja invasiivse monitooringu võimalused. Kliinikumi teatel viibib patsient osakonnas keskmiselt 6–7 päeva, mis on võrreldav osakonna algusaastatega.

Muutunud on ka ravimeeskonna töö ja lähedaste kaasamine. Osakonna õendusjuhi Ele Pransi sõnul on õe roll muutunud ning tema arvamus patsiendi raviteekonnal on oluline. Kliinikumi teatel saavad lähedased patsienti paindlikult külastada, soovi korral igapäevastes hooldustoimingutes osaleda ning olla kaasatud raviprotsessi puudutavasse infovahetusse.

Kliinikumi andmetel sai Eesti intensiivravi areng alguse 1958. aastal, kui Tartu närvikliiniku juurde loodi hingamiskeskus, tollal Eesti ainus intensiivraviüksus.